Tähtis teade!

Tarbijakaitseamet ootab nõudeid

Kust on pärit minu toit?

Print

Foto: erakogust

Toit on väga tähtis komponent meie elus. Seepärast peaks iga inimene tundma huvi oma toidu päritolu vastu.

Mina püüan toituda nii, et välismaalt toodud kaupu tarbiksin võimalikult vähe. Seda esiteks selleks, et vältida kunstlike maitse-, lõhna- ja säilitusainete sissesöömist, ja teiseks oma põhimõtete pärast. Paraku on sellel ka oma hind: nimelt on eestimaine toidukaup märgatavalt kallim kui välismaine.

Paljud sissetoodud kaubad, enamasti puu-,  juur- ja aedviljad, on talvel palju odavamad kui kohalikud kaubad. Eestis saab näiteks kurke ja tomateid aastaringselt kasvatada ainult kasvuhoonetes. Kasvuhoonetes tuleb aga luua sobivad tingimused – taimedele tuleb anda valgust ja soojust. See kõik kokku maksab palju ja kergitab kodumaise kurgi ja tomati hinna võrreldes välismaisega kahekordseks. Eestis püütakse kasutada ka vähem keemilisi väetisi, mille tõttu on saak väiksem ja hind kõrgem. Seega eestimaine, eriti taludes toodetu, on mahetoodang ja maksab rohkem.

 Kuid toidukauba hind ei peaks olema põhjus, miks eestlased ostavad just välismaiseid kaupu. Eesti valitsus peaks hoolitsema selle eest, et iga Eestis elav inimene saaks tervislikult toituda ega oleks sunnitud ostma välismaist kaupa ainult seetõttu, et siinsed palgad on madalad. Pean tunnistama, et ostan ka ise Eestisse toodud troopilisi puuvilju, kuid neid on Eestis  praktiliselt võimatu kasvatada ja seega valikut pole.

 Mis puutub aga lihatoodetesse, siis tean ma enamasti alati, kust on pärit liha, mis minu toidulauale jõuab. Meie pere ostab liha tuttavatelt lihunikelt. Seega saame olla kindlad selles, missugune on olnud looma elutee sünnist tapamajani: millised on olnud loomade pidamistingimused, millega on loomi toidetud ja kuidas nendega ümber käidud. Välismaalt tulnud liha kohta ei saa tavatarbija eriti mingisugust informatsiooni. Me ei tea midagi loomade pidamistingimustest, rääkimata sellest, kas loomi on kiire lihasaamise eesmärgil nuumatud keemiat täis söödaga. Oma teadlikkust vorstide-viinerite suhtes ma väga heaks ei pea. Tihtipeale väidavad Eesti tootjad, et kogu lihakraam on pärit kodumaalt, kuid see ei vasta ilmselt alati tõele. Ikkagi tuuakse liha välismaalt ning Eestis tehakse sellest omakorda vorsti. Seetõttu jõudis ka Eestisse välismaal ringlusesse sattunud hobuseliha, mida veiseliha pähe inimestele müüdi.

Oma piima ostame samuti talunikelt. Kõige rohkem tarbib meie pere siiski oma põllul kasvatatud köögivilju. Sellisel juhul saab alati kindel olla, et kasvatamiseks on kasutatud vaid orgaanilist väetist ning putukaid ja umbrohtu pole tõrjutud mürkidega. Kokkuvõttes on see palju odavam kui poest osta. Tõsi, kevadel ja suvel tuleb küll vaeva näha külvamise ja rohimisega, kuid see on seda väärt. Sügisel saaki koristades ja seda salve viies saame olla kindlad, et toit on tervislik ning see ei ole kuskil välismaal suures farmis väetisega üles pumbatud kraam, vaid oma põllult pärit mahetoodang.

Minu toidulaua moodustab seega enamjaolt kohalikku päritolu toit. Tõsi, mõningate toorainete järel tuleb poes käia ja välismaalt toodud puu- ja juurvilju osta, kuid leian, et see ei mõjuta nii suurel määral minu toidu üldist päritolu.

Laura O.