Tähtis teade!

Tarbijakaitseamet ootab nõudeid

Tarbijaharidusteemade käsitlemine koolis

Print

Tarbijaharidusteemade käsitlemisel koolis tuleb lähtuda põhimõttest, et  maailma mõistmiseks peab õpilane esmalt õppima tundma iseennast – teadvustama oma tarbimisharjumusi, jälgima mõjutegureid jms.

Noorte tarbijaharidusalase koolitamisega tuleb alustada võimalikult varakult, sest mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Tarbijaharidus on õppevaldkond, mis toimib kõige paremini, kui kasutada interaktiivseid praktilisi õppemeetodeid, mis põhinevad konkreetsetel näidetel ja õpilaste huvidel. Üksnes loengute pidamine ja lugemine annavad halvasti edasi tarbijaküsimuste kiiresti muutuvat olemust. Oluline on siduda igapäevaelu ja teooria, kasutada konkreetseid juhtumeid. Tarbijaprobleemide analüüs ja infotehnoloogia on tarbijaharidusteemade käsitlemisel väärtuslikud vahendid. Õppekülastused kauplustesse ja tarbijakaitseametisse ning tarbijaorganisatsioonidesse annavad õppele lisaväärtust. Oluline on erinevate ainete õpetajate koostöö. Me tarbime kõik iga päev midagi, seetõttu pakuvad tarbijahariduslikud teemad üldreeglina noortele ka suurt huvi. Teemade käsitlemisel ei ole peamine otsida õigeid ja valesid vastuseid. Tähtis on, et noor tarbija õpiks analüüsima ja tegutsema nii, et ta kahjustaks tarbimisega võimalikult vähe ennast ja ümbritsevat.

Tulenevalt tarbijahariduse sisuvaldkondadest on eesmärk saavutada olukord, kus õpilased:

  • teavad tarbijatena oma õigusi ja kohustusi ning mõistavad enda rolli ühiskonna
               liikmena;
  • oskavad ümber käia kaubandusliku mõjutamisega (reklaam);
  • oskavad hinnata tarbimise keskkonnamõjusid (tarbimine ja keskkond);
  • oskavad kasutada ressursse mõistlikult, teha arukalt majapidamistöid ja hoolitseda
                oma rahaasjade eest (kodu eest hoolitsemine ja eelarve
                planeerimine);
  • oskavad organismi vajadusi ja keskkonnahoidu silmas pidades õigesti toituda (toit ja
                toitumine);
  • oskavad tajuda ja hinnata riske, mis kaasnevad erinevate lepingute sõlmimise ja  
                erinevate kommunikatsioonivahendite kasutamisega (lepingulised suhted,
                infotehnoloogiliste vahendite kasutamisega seotud riskid);
  • oskavad hinnata toodete turvalisust ja kvaliteeti ning mõistavad tooteinformatsiooni
                tähtsust (märgistus, kasutusjuhendid jt).

Põhikoolis käsitletav üks teema on õppekava järgi turvaline keskkond ja ohutus.  Seda teemat on võimalik siduda tarbijaharidusega, rääkides  tooteinformatsioonile ja märgistusele esitatavatest nõuetest (kaasa arvatud kemikaalide ja keskkonnamärgistus), kasutusjuhenditest, isikukaitsevahenditest (kiivrid, põlvekaitsmed jne), „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ märgistuse erinevusest jms.

Oluline on tõsta noorte seas digitaalset teadlikkust.  Teemadena saab käsitleda näiteks tehnika eesmärgipärast kasutamist, sõnumite tellimisega tahtmatult sõlmitud pikaajalisi lepinguid, e-kaubandust, interneti ohte ja võimalusi. Viimase teema juures on kindlasti tähtis rõhutada eetilist aspekti, mis on seotud internetikeskkonnas fotode avaldamisega selleks eelnevalt luba küsimata.

Üha enam tuleks tähelepanu pöörata säästvale eluviisile ja jätkusuutliku ühiskonna arendamisele.