Tähtis teade!

Tarbijakaitseamet ootab nõudeid

Võimalused ja ohud

Print

















      Foto: erakogust

Üks halb külg, mis netikaubandusega kaasneb, on see, et ostetud kaupa ei ole võimalik katsuda ega näiteks riiete puhul selga proovida. See on rohkem küll pisike ebamugavus kui oht, kuid eks inimene tahab siiski makstud raha eest saada midagi, mida on võimalik ka kasutada. Minu tädi tellis kord internetist imeilusa valge kollasetäpilise kleidi, mille ta plaanis sugulase pulma selga panna. Kleidil oli täiesti normaalse kleidi hind ja kohaletoomistasu polnudki. Kuid kui kleit saabus, osutus see umbes number väiksemaks, kui netis kuulutatud oli. Päiksekarva kollased täpid aga olid kahtlaselt pruunikad. Tagasisaatmiseks pidi ise tasuma postikulu, mis kleidi kaalu tõttu oli umbes pool kleidi hinnast.

Hoopis tõsisem probleem on seoses suureneva nõudlusega tekkinud libamüüjad, kes pakuvad kõrge hinna eest imelisi tooteid, kuid kui on raha kätte saanud, kaovad teadmata suunas kaupa saatmata ning internetiavarustest neid taas leida on raske. Ikka ja jälle teatavad inimesed sotsiaalvõrgustikes säärastest isikutest. Seal nimetatakse neid lihtlabasteks petturiteks. Poest ja internetist ostmisel on ikka vahe. Poes saab kaupa näha ja müüjaga suhelda ning samas hoida silma peal kogu ostu-müügiprotsessil. Loovutades oma raha arvutiekraani taga peituvale võõrale, riskime tema kadumisega poole tehingu pealt.

Õnneks on petturite arv ausate müüjate kõrval veel väike. Siiski on ausus lõdvalt käsiteldav mõiste. Suundudes taas sotsiaalvõrgustike maailma, leiame inimesi, kes saadavad ka päriselt kauba raha vastu. Kuid raha on just see, mis ka need ausad müüjad ebaausaks muudab. Nemad küsivad nimelt oma kauba eest mitu korda kõrgemat hinda kui see, mille eest nad kauba ise ostnud on. Just hiljuti nägin Facebookis müügil ilusaid kõrvarõngaid viie euro eest. Järgmisel päeval leidsin välismaiselt lehelt täpselt samad ehted. Vahe oli vaid selles, et seal maksid viis eurot 15 paari kõrvarõngaid. Ma pole kindel, kas sellist käitumistki ausaks nimetada saab. Iga ostja peaks enne tehingu sooritamist suvalise inimesega uurima ka teisi ostuvõimalusi. Ostes pimesi mõnelt vahendajalt, on risk kaotada mitmeid kordi rohkem raha, kui ise netis ringi vaadates.

Kuid isegi liiga suurt juurdehindlust tegeva üksikisiku tooted võivad kokkuvõttes tulla odavamad kui poekaup. Pole siis ime, et internetikaubandusse üha enam kiindutakse. See on ju nii mugav ja aega säästev. Miks peakski inimene viitsima minna kaugele poodi, kui on olemas internet. Siin ongi koht, kust läheb piir interneti ja interneeduse vahel. 21. sajandi inimesel lasub kaks needust. Esiteks ei saa inimene aru, miks ta peaks millegi nimel pingutama, kui selle saab kätte lihtsamalt. Teine needus tuleneb puhtast isekusest. Inimene ei salli mõtet sellest, et ta ei saa seda, mida tahab, just täpselt siis, kui tahab. Kõik on iseenda heaolus ja mugavuses kinni.

Ma ei ole veel kuulnud, et Eestis saaks suurtest toidupoodidest oma igapäevaasjad koju tellida, kuid näiteks Ameerika Ühendriikides on see juba üpris tavaline. Ostjate kiindumus internetikaubandusse hakkab muutuma sõltuvuseks. Psühholoogid väidavad, et veebiostude sooritamine võib muutuda täpselt samasuguseks sõltuvuseks nagu suitsetamine, joomine või hasartmängud. Mul on tunne, et paljud meist võivad „Heliseva muusika“ tegelase Maria kombel oma lemmikasjade alla liigitada ka pruuni paberiga pakid. Kellele siis ei meeldiks saada pakki, milles võib olla midagi ilusat? Sellepärast on ehk see sõltuvuski nii ohtlik. Kui suurimat rõõmu elus pakub kullerauto ja selle juht, kes järjekordse pruuni paki ulatab, siis mis meiega juhtub? Muidugi tahaks iga päev pakki saada, aga kes selle kõik kinni peab maksma? Enamasti ikka pakisaaja ise.

Samas ei ole minul ka kõike halba arvesse võttes õigust veebis ostlemist üdini halvaks tembeldada. See võõrkeelne raamat, mida kuskil Eesti raamatupoodides ei müüda, mis sellest saab? Kas ma peaksin pärast kõigi nende halbade külgede üleslugemist iga raamatu pärast eraldi välismaale lendama hakkama? Ma vastan, et ei peaks. Online-poodlemine pole hull, kui ostja teab, keda usaldada. Raamatuid tasuks osta näiteks Eestis tegutsevatest raamatupoodidest, kes saavad välismaalt raamatu tellida. Läheb igatahes vähem maksma kui reis raamatu asukohta. Seega on mugavus teiselt poolt hoopis kasulik ja raha säästev.

Me ei saa ilmselgelt mugavusest mööda vaadata. Olgem ausad, see ongi peamine põhjus, miks me internetist ostame. Tarbija ise peab olema vaid nii tark, et ta suudaks lihtsuse luksust hinnata. Mugavus muutub eeliseks vaid mõistuse piirides tarbimisel. Lõpptulemusena on plussiks ka odavus, sest kui tellida tootja veebilehelt, ei lisandu poodide ja levitajate juurdehindlus. Samuti on tähtis aja kokkuhoid. Aega, mida näiteks Nõukogude ajal kulutati lõpututes järjekordades seismisele, saab nüüd kulutada tööle, perele, hobidele.

Internetikaubandus on ohutu inimese jaoks, kes teab, mida ta teeb. Inimene peaks oma ostusoovi eelnevalt hoolega läbi mõtlema. Ostja peab olema kindel kauba pakkuja aususes ja kaaluma, kas kaupa on ikka tõesti vaja. Nende kahe asja teadmine tagab turvalise ostlemise ja on kokkuvõttes palju mugavam ja aega säästvam kui kümne tavapoe külastamine. Internet ei ole koht emotsiooniostudeks.


Carmen N.